Päeva album #9

The Beatles - Rubber Soul

Aasta:1965

 

Pole enam ammu siia midagi lisanud. Miks mulle see blogi üldse meenus, oli tänu ühele suurepärasele raamatule - Haruki Murakami "Norra mets". Praegu siin sellest pikemalt kirjutama ei hakka. Usun, et selle raamatu kohta teen eraldi sissekande, kui olen selle (kolmandat korda) lugemise lõpetanud. Igal juhul viitab raamatu pealkiri Beatlesite loole "Norwegian Wood" (antud lugu mängib teose peategelase jaoks suurt rolli).

Igati kuulamist väärt album.
Parimad lood: Norwegian Wood (The Bird has Flown). Nowhere Man, In My Life, Michelle

Päeva album #8

The Best Punk Album In The World Ever


























Ei oska kommenteerida, kas tegu siis tõesti parima punkalbumiga ajaloos, suure tõenäosusega mitte, aga väga hea kogumik on see sellegipoolest. Tegu topeltalbumiga, kokku lugusid 48. Esindatud on sellised artistid nagu Sex Pistols, Buzzcocks, The Undertones, Ramones, Iggy Pop, Public Image Ltd... ja no terve hulk teisi.
Plaat on tõesti hea kuulamine inimesele, kes antud stiilist lugu peab ning kindlasti ka hea tutvumismaterjal inimesele, kes punkrocki alles hiljuti kuulama hakanud/tahab sellest mingit aimu saada. (ja tegu ei ole "mingi mõttetu röökimisega", nagu tihtipeale pungist arvatakse. Ei tasu mõne pundi pärast anda hinnangut kogu muusikale ;))

Parimat lugu välja tuua on raske. 1 lemmikumaid on aga kindlasti see:

The Buzzcocks - Ever Fallen In Love (With Someone You Shouldn't've)

http://www.youtube.com/watch?v=WPG6Ak5FASk

Päeva album #7

ROCK STAR (Music from the motion picture)

Seekordne "pai minu kõrvadele" on soundtrack filmist "Rock star", mille peaosas Mark Wahlberg. Tegu väga hea filmiga, mis räägib noorest mehest Chrisist ("Izzy"), kes jumaldab menukat ansamblit Steel Dragon, mängib selle tribüütbändis ning juhuse tõttu saab ise antud ansambli lauljaks. Aja möödades saab aga selgeks, et menu, naised, narkootikumid jms rockstaari eluga kaasaskäiv ei olegi mingisugune paradiis. Kõige selle taustal läheb ta lahku oma ülilahedast tüdruksõbrast Emilyst (Jennifer Aniston), kes temast väga hoolib ning kes tema edule palju kaasa aitab. Bla bla bla, vaadake ära.

Paar pilti filmist ka esmalt:

Mark Wahlberg kõige eespool olev. Ei tunnekski ära, eh?

Plaadiümbris on ise selline (ühtlasi filmiplakat):

Soundtrackil on 14 ägedat lugu, mis kõik filmis kõlavad. Tuntuimad neist on kindlasti Bon Jovi "Livin' on a  Prayer", INXS "Devil Inside" ning Kiss "Lick it Up".

Lood, mida esitas filmis siis fiktiine ansambel Steel Dragon, on tegelikult sisse mängitud pärisansambli Steelheart poolt ning filmis keegi tegelikult ise ei mängi midagi. (ning ofc Wahlberg ise ei laula, ehhki  ta pole ju ka muusikakauge inimene - teadupoolest on ta (endine) räppar).

Minu lemmikud soundtrackilt:

The Verve Pipe - Colorful. 

Üsna nukker lugu (kes vaatab kogu filmi, saab aru sõnumist antud kontekstis) ning viimane, mida Wahlberg filmis koos oma algse bändikaaslasega esitab. Aga jah, tõsiselt hea pala

http://www.youtube.com/watch?v=7eKHb24xBq8

Steel Dragon - We All Die Young.

Esitatud siis tegelikult ans Steelheart poolt. 

http://www.youtube.com/watch?v=R-WqWaZxXSo

ja lõpuks - kes tahab filmi ilma downloadimata vaadata - siin on esimene osa, ülejäänud on sealsamas ;)

http://www.youtube.com/watch?v=EywR1xltUbY&feature=related

Päeva album #6

Simple Plan - Simple Plan (2008)





















Tegu ühe ägedaima ning andekaima bändi/artistiga, kes Kanadast tulnud on (võrdleme nt Justin Bieberi ja Celine Dioniga...). ((kõik on siin vägagi subjektiivne))
Album täis mõnusat kuulamist, kui meeldib nö pop-punk". Täiskasvanulikum, mahlakam... lihtsalt PAREM kui nii mõnegi sama žanri ansambel (ning neid on palju!).

Parimad lood: Your Love Is a Lie, When I'm Gone

Armastuse kunst e. edetabelisse pääsev teos... ÄRRITAVATE raamatute edetabelisse

 Sotsiaalpsühholoogia kohustusliku raamatuna lugesin läbi Erich Frommi  "Armasuse kunsti" ning ma ei ole tükk aega raamatut lugedes ärritund olnud. Üleüldse  kogu nimekiri raamatutest, mis on mind ärritanud:

1) "Kalevipoeg" (Kreutzwaldi, mitte E.  Raua oma) - Oh miks, MIKS on see kohustuslik!? Las lugeda siis eepost need, kes tõesti seda tahavad teha ning kohustuslikku jääks rohkem Remarque'i, Hemingwayd jms. See, kui me seda loeme,ei tee meist ROHKEM eestlasi.Ma olen aus: lisaks "niigi teada faktidele" sellest raamatust mäletan ma tänu lugemisele vaid seda, et Kalevipoeg oli praeguste rullnokkade tõeline eeskuju - kakles, laaberdas, kasutas Saarepiigat ära. Kui selline unenägu läbi lugeda ning mitte mäletada Kalevipoja koerte nimesid, mille tõttu õpetaja ei usu, et seda lugenud olen - ärritab see veelgi enam).

2) "Jane Eyre"  -  milleks selline vinguv peata kana peale läheb naistele?  "Appi appi, ma armastan Rochesteri nii väga, aga me ei saa koos olla, me peame oleme eraldi ja siis niikaua ma halan,  et me ei saa koos olla, kuigi tegelikult saaksime, aga siis poleks millestki teistel lugeda bla bla bla". Mul tuli tugev soov raamatusse korraks ise sisse minna ning seda naist natukene raputada ja talle üks bitchslap vastu põske teha.
Heh, sellises aines nagu "Laps ja kriis" oli  arutusel, missugust raamatut anda leinavale lapsele lugeda - eesmärgiga leevendust saada ning keegi pakkus "Jane Eyre'i", mille peale ma nii tahtsin öelda, et see süvendaks depressiooni veelgi enam. Kuna aga oli juba selline kurb loeng, siis  ma ei hakanud seda ära rikkuma.

3) "Videviku" sari. See Bella tekitas samasuguseid tundeid nagu Jane Eyregi. Ma ei hakka kordama neid sõnu, mida kõikjalt selle sarja kohta niikui nii lugeda võib. Lihtsalt - tunne, et annaks peategelasele peksa (Bellale, mitte Edwardile) kordus taas.  

4) Tänane päevakangelane -  "Armastuse kunst".
Kuna see oli kohustuslik raamat ning ma sundisin end seda otsast lõpuni lugema ja märkmeid tegema kohtadest, mis võiksid olla õppejõu meelest nii olulised, et eksamisse panna, tekkis lugemise jooksul aina enam haput maitset suhu. Nagu suuremast osa sellelaadsetest raamatutest , võib sellestki lugeda hulka targutusi ning seletusi, mis on vale, natuke, mis on õige ning mitte midagi selle kohta, kuidas peaks siis toimima.Ma olen alati mõelnud, et tuleks ka sellisele ideele: kirjutada mingisugune psühholoogiline või eneseabi raamat, keerutaks selles lihtsalt hulga paska üles, jätaks endast intelligentse mulje ning kokkuvõtteks öelda mitte kui midagi - samas selle pealt kopsaka summa teenides ning kuskil sotsiaalpsühholoogia kohustusliku kirjanduse nimekira sattudes.
Ausalt öeldes, see lugemine oli ikka tõeline crap, sellest pole isegi võimalik normaalset kokkuvõtet teha. Mis seal siis  oli:  esimeses osas mõtisklemist teemal, kas siis armastus ikkagi on kunst; teises osas armastuse teooria, mis moodustas enamuse "bla bla blast" ning milles oli autor esitanud nii palju põhjendamatud jaburaid väiteid, et ma joonisin need hariliku pliiatsiga lausa alla , et see silme all oleks, et mõelda -  "Mida kuradit?! Kust ta seda võab?!"  Mainin siinkohas, et üks asi, mida ma vihkan, on kui esitatakse mingeid ajulagedaid väiteid, mida ei PÕHJENDATA. Sama hästi võiks asja ütlemata jätta (e siis Fromm oleks võinud selle raamatu kirjutamata jätta).  Kolmas osa siis oli pühnedatud lugejate valgustamisele teemal, kuidas armastus on ikka alla käinud. Tugevalt kritiseeris ta Freudi siinkohal. Ning viimases peatükis - "armastuse praktika", mida  lugema asudes oli mul juba eelnevast nii siiber ning lausa ootasin siis tarkasid sõnu edaspidiseks eluks - öeldi juba üsna alguses a la "Armastamine on ainulaadne kogemus, selle praktilist kunsti ei saagi õpetada."  Kui ma silmadega lasin läbi ülejäänud raamatu sisutu targutamise ning teadmise, et ma ei saanud sellest raamatust mitte kui midagi (peale selle, et lisada  selle oma "ärritavate raamatute" hulka), tekkis küsimus:

KALLIS ÕPPEJÕUD, MILLEKS SEE VAJALIK OLI, eriti kuna ma ei saa aru, kuidas see raamat loengus võetud teemadega haakub?
Lugege, kui see aitab teil üht puntki eksamil juurde teenida. Ärge lugege, kui te ei taha raisata kallist aega niigi lühikesest elust.

Filmielamus

SIMON BIRCH

R:  Mark Steven Johnson
A: 1998

Olin seda filmi aastaid tagasi  näinud ning mäletamist mööda oli, et tegu oli väga toreda linateosega. Vaatasin filmi uuesti üle ning pean ütlema, et mu mälu mind ei petnud. Nüüd lihtsalt suutis film rohkem hinge minna.

Film algab, kui jutustaja Joe ( Jim Carrey ) seisab surnuaial hauakivi ees, kus seisab Simon Birch 1952-1964 ning hakkab jutustama lugu enda ja Simoni sõprusest, mis kunagi aset leidis.

Simon Birch (Ian Michael Smith) oli  poiss, kes oli sündinud haigena - liiga väikese südamega. Ta oli väga väikest kasvu, prillide ja kuuldeaparaadiga ning  ei liikunud kõike paremini, aga muus osas oli ta kui iga teine omavanune poiss - elujanuline, lõbus, valmis alati uusi lollusi tegema. Tema ja Joe (Joseph Mazzello) olid iga päev koos, käisid koos koolis, ujumas, pesapalli mängimas jne. Poiste vahel oli suur ja sügav sõprus ning seda ei peatanud ka kurb fakt, et läbi Simoni käe sai õnnetult surma Joe ema. Simon sai andeks, kuna ta armastas oma sõbra ema nagu enda oma, kuna Simoni pärisvanemad temast ei hoolinud.Väga olulist rolli poiste, eriti Joe elus hakkab mängima Ben Goodrich (Oliver Platt), Joe ema kallim

Simon rääkis kogu aeg, et ta on jumala tööriist ning sündinud siia ilma mingil erilisel põhjusel. Seda juttu ei võtnud mitte keegi tõsiselt, kuni viimaks filmi lõpupoole saadab Simon korda  tõelise kangelasteo.

Filmis saab nii nalja (kiusliku pühapäevakooli õpetajanna kiuste nurjaläinud jõulunäidend, mille rikub hällis olev "beebi-Jeesus" Simon, kui katsub Neitsi-Maarja rindu ning sellele järgnev kaos), on mõtlemapanevaid hetki (kas igaüks oleks andestanud Simonile, tõelise sõpruse olemus) ning ka väga kurbi hetki.

Igal juhul on filmi keskseks mõtteks tõeline ning sügav, igavesti kestev sõprus ning see, et "teistsugused inimesed" ei ole halvemad ega nõrgemad kui teised.

Igal juhul soovitan filmi vaadata.

Link IMDBs  http://www.imdb.com/title/tt0124879/

Päeva album #5

Kes mind veidi rohkem tunneb, vist teab minu vaimustust Uus-Meremaa muusiku Neil Finni osas. Leian, et ta on äärmiselt vähe tunnustust saanud ning  alahinnatud muusik, kes on heliloojana täielik geenius. Samas pole ta kunagi olnud ka nö "suurele pildile ronija". Lisaks olen lugenud/vaadanud ta intervjuusid, artikleid, aegajalt jälgin Twitterit ning pean tõdema ka, et mehe iseloom on megaäge - kahe jalaga maa peal ning mõnus huumorimeel. Ilmaasjata ei ole ta loomingut võrreldud Beatlesite omadega . Split Enz, Crowded House ("Me pole Biitlid, neid oli neli, meid on kolm!"), soolokarjäär, Pajama Club (viimane projekt, mis väga mu maitse paraku pole), 7 Worlds Collide (projekt heategevuseks koos teiste muusikutega, nt Eddie Vedder (Pearl Jam - ka väga hea punt)) ning muidugi tema kahemeheprojekt oma venna Tim Finniga. 

Tänane lemmik ongi SEE:

Artist: Neil Finn
Album: One Nil
Aasta: 2001

Parimad lood: Last to Know, Anytime, Driving Me Mad

Päeva album #4

Kings Of Leon - Only By The Night (2008)

Esimene album, mida neilt kuulasin, oli "Aha Shake Heartbreak" ning siis tundus mulle, et tegu on väga igava pundiga. Mida edasi, seda rohkem nad meeldima hakkasid ning nüüd kui klišeeliseks minna, siis "ei kujuta elu ilma  nende eelviimase albumita ettegi" :)
Albumil on sellised hittlood nagu "Use Somebody" ja "Sex On Fire", kuid peale nende veel terve ülejäänud plaaditäis väga mõnusaid lugusid.

Päeva album #3

Tänase päeva muusikaelamus on minu jaoks The Clash - The Singles. Tegu on 2007. a. välja antud kogumikuga ning kuna siia on valitud niikui nii parimad lood, siis oleks veider tuua eraldi välja parimaid lugusid - kõik on head!
The Clash siis oli 1976. alguse saanud Briti punkansambel. Kui rääkida Inglismaa pungist, siis Sex Pistols sümboliseeris kindlasti välispidiselt kõike seda, mis punk oli, aga Clash on muusika poolelt siiski igas mõttes parem. Lisaks ei jäänud nad oma algsete algeliste liistude juurde, vaid nende muusikat hakkasid mõjutama ka muud stiilid ning ajaga muutusid nad aina paremaks ja paremaks.
Usun, et nii mõnelegi, kes peab punki mingisuguseks mõttetuks lõugamiseks muusikutega, kes pille mängida ei oska, võiks The Clash täitsa meeldida.
Ps! Kahju on vaid, et plaadil ei ole lugu Straight to Hell

Päeva album #2

Aeg-ajalt lappan ikka oma "piiblit" ehk siis raamatut "1001 albumit, mida elu jooksul peab kuulama" (ning tõmban  ja kuulan neid järjest), Silma  jäi sellise plaadi tutvustus nagu "Fever to Tell", esitajateks  Yeah Yeah Yeahs  (2003. a. plaat).  Olen seda nüüd mitmeid kordi kuulanud. Väga sageli minu ja kriitikute maitse ei ühti (mida segasem, seda parem - nii tundub sageli olevat) ning olen aus: see album ei ole küll  minu jaoks midagi erilist. Samas  pole see aga ka väga hull.  Päeva plaat - sellel oleva (minu jaoks) parima loo tõttu, mis mulle erinevalt ülejäänud albumist väga meeldima hakkas.

Artist: Yeah Yeah Yeahs
Album:Fever to Tell
Aasta: 2003
Parimad lood: Maps (lemmik), Black Tongue
Kõige imelikum lugu: Tick

Läinud nädala parim film - filmisoovitus

Esmalt ütlen, et see pole blogi ainult uutest albumitest, filmidest, raamatutest, vaid kõigest, mis on mulle hea mulje jätnud ning mis meeldivad. Seepärast ei tasu imestada, et vahel märgin ära mõne vanema ning kõikidele niigi teada asja.
Siinkohas saabki mainimist esimene selline fillm. Tegu on eelmise aasta linateosega.

Vesi elevantidele (Water for Elephants)
Aasta: 2011
Režissöör: Francis Lawrence
Osatäitjad: Robert Pattinson, Reese Witherspoon, Cristoph Waltz jt.
IMDB hinne:  7/10

Okei, esiteks ei ole ma mitte kunagi olnud eriline armastusfilmide austaja. Seepärast võttiski mul selle filmi vaatamisega alustamine aega - kogu aeg mõtlesin, et võiks vaadata, aga eeldasin, et see üks klišeeline värk ole ning ega ma eriliselt filmielamusest ilma jää.  Linateose lõpus oli mu arvamine aga muutunud. Esiteks, ei olnud see (vähemalt minu jaoks) mingi tüüpiline armastuslugu.  Film oli väga kaasahaarav, emotsionaalne (siinkohas mängib rolli mu suur loomaarmastus ning loomadega (nagu pealkirjast või aru saada) siin ka tegu oli) ning lihtsat huvitava sisuga. Teiseks üllatas mind Robert Pattinson. Minu jaoks muutus ta tegelikult ka heaks näitlejaks. "Videviku" sari võis küll ämber olla, aga selle filmiga tõestas  Pattinson, et ta on tõsiseltvõetav näitleja. Kolmandaks oli lisaboonuseks  Tarantino filmist "Vääritud tõprad" tuntust kogunud Christoph Waltz. Olen teda näinud vaid kahes filmis, aga mõlemas jättis ta suurepärase mulje: näitleja, kelle näitlemist on lihtsalt mõnus jälgida.

Veidi siis sisust ka: veterinaaria lõpueksamit sooritavale Jacobile (Pattinson) teatatakse keset eksamit, et tema vanemad  on liiklusõnnetuses hukkunud. Murest murtud noormees, kes peab oma vanematega hüvasti jätma ning elukohast loobuma, lahkub kodust teadmata, kuhu ta läheb ning mis temast saab. Ta satub rongi peale, mis on juhuslikult rändtsirkuse rong. Jacobist saab siis tsirkusetööline, kelle ülesandeks on vaadata loomade järgi ning hoolitseda nende eest. Ta saab suureks sõbraks teiste töölistega ning saab hästi läbi ka tsirkusedirektori Augustiga (Waltz) ning tema kauni naise Marlenaga (Witherspoon). Nii nagu arvata võib, tekib Jacobi ja naise vahel keelatud armastus. Kui  äkilise loomuga tsirkusedirektor taipab, mis tema seljataga toimub, kisub asi nii Jacobi kui Marlena jaoks ohtlikuks ning nüüd on tarvis kiirelt midagi ette võtta.

Suurt rolli mängib filmis elevant Rosie, kelle läbi filmi lõpus otsustatakse armastajate saatus.

Päeva album #1

Green Day - Dookie
Aasta: 1994
Parimad lood: Longview, Basket Case, When I Come Around