1) "Kalevipoeg" (Kreutzwaldi, mitte E. Raua oma) - Oh miks, MIKS on see kohustuslik!? Las lugeda siis eepost need, kes tõesti seda tahavad teha ning kohustuslikku jääks rohkem Remarque'i, Hemingwayd jms. See, kui me seda loeme,ei tee meist ROHKEM eestlasi.Ma olen aus: lisaks "niigi teada faktidele" sellest raamatust mäletan ma tänu lugemisele vaid seda, et Kalevipoeg oli praeguste rullnokkade tõeline eeskuju - kakles, laaberdas, kasutas Saarepiigat ära. Kui selline unenägu läbi lugeda ning mitte mäletada Kalevipoja koerte nimesid, mille tõttu õpetaja ei usu, et seda lugenud olen - ärritab see veelgi enam).
2) "Jane Eyre" - milleks selline vinguv peata kana peale läheb naistele? "Appi appi, ma armastan Rochesteri nii väga, aga me ei saa koos olla, me peame oleme eraldi ja siis niikaua ma halan, et me ei saa koos olla, kuigi tegelikult saaksime, aga siis poleks millestki teistel lugeda bla bla bla". Mul tuli tugev soov raamatusse korraks ise sisse minna ning seda naist natukene raputada ja talle üks bitchslap vastu põske teha.
Heh, sellises aines nagu "Laps ja kriis" oli arutusel, missugust raamatut anda leinavale lapsele lugeda - eesmärgiga leevendust saada ning keegi pakkus "Jane Eyre'i", mille peale ma nii tahtsin öelda, et see süvendaks depressiooni veelgi enam. Kuna aga oli juba selline kurb loeng, siis ma ei hakanud seda ära rikkuma.
3) "Videviku" sari. See Bella tekitas samasuguseid tundeid nagu Jane Eyregi. Ma ei hakka kordama neid sõnu, mida kõikjalt selle sarja kohta niikui nii lugeda võib. Lihtsalt - tunne, et annaks peategelasele peksa (Bellale, mitte Edwardile) kordus taas.
4) Tänane päevakangelane - "Armastuse kunst".
Kuna see oli kohustuslik raamat ning ma sundisin end seda otsast lõpuni lugema ja märkmeid tegema kohtadest, mis võiksid olla õppejõu meelest nii olulised, et eksamisse panna, tekkis lugemise jooksul aina enam haput maitset suhu. Nagu suuremast osa sellelaadsetest raamatutest , võib sellestki lugeda hulka targutusi ning seletusi, mis on vale, natuke, mis on õige ning mitte midagi selle kohta, kuidas peaks siis toimima.Ma olen alati mõelnud, et tuleks ka sellisele ideele: kirjutada mingisugune psühholoogiline või eneseabi raamat, keerutaks selles lihtsalt hulga paska üles, jätaks endast intelligentse mulje ning kokkuvõtteks öelda mitte kui midagi - samas selle pealt kopsaka summa teenides ning kuskil sotsiaalpsühholoogia kohustusliku kirjanduse nimekira sattudes.
Ausalt öeldes, see lugemine oli ikka tõeline crap, sellest pole isegi võimalik normaalset kokkuvõtet teha. Mis seal siis oli: esimeses osas mõtisklemist teemal, kas siis armastus ikkagi on kunst; teises osas armastuse teooria, mis moodustas enamuse "bla bla blast" ning milles oli autor esitanud nii palju põhjendamatud jaburaid väiteid, et ma joonisin need hariliku pliiatsiga lausa alla , et see silme all oleks, et mõelda - "Mida kuradit?! Kust ta seda võab?!" Mainin siinkohas, et üks asi, mida ma vihkan, on kui esitatakse mingeid ajulagedaid väiteid, mida ei PÕHJENDATA. Sama hästi võiks asja ütlemata jätta (e siis Fromm oleks võinud selle raamatu kirjutamata jätta). Kolmas osa siis oli pühnedatud lugejate valgustamisele teemal, kuidas armastus on ikka alla käinud. Tugevalt kritiseeris ta Freudi siinkohal. Ning viimases peatükis - "armastuse praktika", mida lugema asudes oli mul juba eelnevast nii siiber ning lausa ootasin siis tarkasid sõnu edaspidiseks eluks - öeldi juba üsna alguses a la "Armastamine on ainulaadne kogemus, selle praktilist kunsti ei saagi õpetada." Kui ma silmadega lasin läbi ülejäänud raamatu sisutu targutamise ning teadmise, et ma ei saanud sellest raamatust mitte kui midagi (peale selle, et lisada selle oma "ärritavate raamatute" hulka), tekkis küsimus:
KALLIS ÕPPEJÕUD, MILLEKS SEE VAJALIK OLI, eriti kuna ma ei saa aru, kuidas see raamat loengus võetud teemadega haakub?
Lugege, kui see aitab teil üht puntki eksamil juurde teenida. Ärge lugege, kui te ei taha raisata kallist aega niigi lühikesest elust.
